lemmikute loodloomaarstloomaarsti nõuannepersoonilugupildigaleriiuudised

Afganistani hurt – suursugune koer

Afganistani hurt on läbi oma pika ajaloo olnud ustav kaaslane ja suurepärane jahikoer.

Nende kiire ja liikuv loomus tegi neist suurepärase jahikoera oma kodumaal, kus nad jahtisid kitsi, hirvesid ja gaselle. Vajadusel astusid nad vastu ka huntidele ja lumeleopardidele.
Afganistani hurdaga aitab tuttavaks saada Monica Kullarand, kelle huvi koerte vastu sai alguses juba varases lapsepõlves. Tema peres olid alati koerad. Esimese päris oma koera sai Monica 10aastaselt ja see oli bokser.

Monica ja Alex Kullarand ning nende koerad
„1978. aastal kinkisid vanemad mulle Saksa dogi,“ meenutab Monica, „kellega alustasin ka tõukoeraharrastust käies temaga trennides. Saksa dogi pakkus rõõmu veel ka meie esimesele tütrele varases lapsepõlves.“  
Pärast abiellumist ja laste sündi tuli Monica ja Alex Kullaranna koerapidamisse umbes 10aastane paus. Ühel hetkel hakati juba koos perega ühiselt mõtlema tõu valimisele ning taaskord koera võtmisele.
Monica abikaasa Alexi lapsepõlves koera ei olnud ning tal kulus veidi aega kohanemiseks selle mõttega, et võiks võtta peresse koera.
„Kompromiss sai tehtud nii, et võtame tõu, mis temale kõige rohkem meeldiks,“ kinnitab Monica, „sellel hetkel aga inglise buldogi pesakondi polnud.“
1993. aastal nägi Monica täiesti juhuslikult kuulutust pakutavate Afganistani hurda kutsikate kohta ja koos mindi neid ka vaatama. Nagu aimata võite – koju tuldi juba kutsikaga.

Teineteist täiendavad ­koerakasvatajad
Esimene Afganistani hurt osteti peresse 1994. aasta alguses ja sellest sai alguse ka juba suurem huvi tõu vastu, hilisem kenneli registreerimine ning aretustöö alustamine kennelis nimega Al Khabara.
„Seega on see tõug  meie perele rõõmu ja toredaid koostegemisi pakkunud juba 20 aastat! Oleme 20 aasta jooksul kasvatanud 6 pesakonda. Meil on nüüd ainult Afganistani hurdad, vanuseliselt alates 2,5 aastasest kuni vanemateni, kes on hetkel  9 ja 11 aastane.“
Monical ja tema perel oli õnne, et nad said alustada selle tõuga, omades afgaani hurta, kes oli suurepäraste tõuomaduste, iseloomu ja tervisega.
„Veel tänagi  lähtume oma aretusplaanides just nendest tõuomadustest, mis sellel koeral olemas olid,“ tõdeb Monica, „ja mis seda tõugu nii väga iseloomustab ning meeldivaks muudab.“
Põhiharrastuseks on see tõug nii Monicale kui ka Alexile: Alexile näitustele reisimise ja sportlikuma igapäevaelu poole pealt, Monicale meeldib karvahooldus ja tõu ajaloo ja sugupuudega tegelemine. Aretusplaanide arutamisel tegeleb meist üks meeldi fenotüübi ja teine genotüübi vaagimisega, milles nad suurepäraselt üksteist täiendavad.
Kas Monicale ja Alexile meeldivad veel ka mõned teised tõud?
Monica tunnistab, et huvi pakuvad ainult idamaised hurdatõud – peale Afganistani hurda saluki (selle tõuga tegeleti aastail 1998-2014), sloughi ja azawakh.
„Ma arvan, et kui meil ei oleks afgaani hurtasid, siis meil ei oleks peres üldse koeri.  Äärmisel juhul ehk mõni neist loetletuist. Meeldivus põhineb afgaani hurda tõule omasel iseloomul, olemusel ning välimusel.“

Afganistani hurdad Eestis
Kahjuks on selle tõu arvukus pidevalt vähenemas ka mujal maailmas, statistiliselt on pesakondade sünniarv maailma lõikes 1940aastatega samades arvudes. Eestis on viimaste aastate statisika kohaselt sündinud pesakondi kolmes kennelis.
Tõu populaarsuse tippaeg oli 1970-1980ndatel aastatel ja1980-1990ndatel aastatel. Monica kinnitab, et suur populaarsus on siiski pigem kahjuks kui kasuks mistahes tõule.
„Hetkel on õnneks niimoodi, et päästmist vajavad või varjupaikadesse sattujad on pigem suured erandid. Internetiajastu on selliste koerte kasvatajate ja omanike tuvastamise õige kiireks ja lihtsaks muutunud ja afgaani hurtade arvukus maailmas on siiski nii väike et kõik tunnevad kõiki.“  
Väga meeldiv on traditsioon, et iga kasvataja nõustab ja abistab oma kasvandikke ise. Kasvataja on ka see isik, kelle poole esimesena pöörduda, kui soovitakse koerast loobuda.  

Välimuselt ülimalt esinduslik
Kasvatajatele on oluline aretuses säilitada tõugu muutmatuna, hoides alles nii head kehaehitust kui tõuomadusi ja tõuomast iseloomu ning unustamata head tervist.
Millised siis on selle tõu välimuse kõige olulisemad punktid?  
„Kõige lihtsam viis on lugeda Afganistani hurda tõustandardit,“ arvab Monica, „aga lühidalt võiks välimikuomadusi kirjeldada nii, et afgaani hurt ei ole pikakarvaline tõug, vaid on lihaseline ja tugeva luustikuga hurt, kellel on juhtumisi pikk karv. Nende olemus annab aimata jõudu ja kiirust, liikudes kannab ta end uhke peahoiakuga, tema pilk on justkui inimesest läbivaatav ja tulinegi. Neile, kes oma esimest afgaani hurta soovivad, on tihti omane see, et koer oleks välimuselt just mingit kindlat värvitooni ja et  „mida rohkem karva seda ilusam“.“
Afgaani karva iseloomustab selle siidisus ja peenus. Aluskarv puudub, karva nad ei aja, sest karv ei vahetu enam peale kutsikakarva vahetust, vaid kasvab omasoodu just nagu inimese juus. Karva pikkusel või hulgal ei ole mingit tähtsust, noortel kuni 3aastastel koertel võib mõnikord olla karva liigagi palju, aga kutsikakarva vahetudes see muutub – alates 10. kuust kuni täisealiseks saamiseni, olenevalt ka soost vahetab afgaani hurt karva vaid kord elus, edasi kasvab karv nagu inimese juus ja aluskarv puudub. Samuti ei ole mingit tähtsust karva värvil, kõik värvid on standardikohaselt lubatud. Värvitoonidest on musti, kuldseid maskiga, kreeme, siniseid, kuid ka brindle, domino, black and tan ja silver.
“Tihti räägitakse, et esimesed Euroopasse toodud afgaanid olid palju lühema karvaga, kuid ei teata faktist, et nii mõnelgi juhul kasvatasid need koerad Inglismaa kliimas omale üsna pea pikema kasuka, seda tõendab ajalooline pildimaterjal.“
Tegelikult esineb ka tänapäeval täiesti sarnaselt nii vähese kui rohke karvaga afgaani hurtasid ja nad on võrdselt aktsepteeritud – oluline on, et karv kasvaks standardikohaselt õigetel kohtadel ja pigem on ekstreemselt liiga rohke karv taunitav.

Karvahooldus –  kas lihtne või keeruline?
Monica Kullarand on täpselt õige inimene, kelle käest ka pikemalt uurida afgaanide karvahoolduse kohta.
Kohe alguses kinnitab ta, et afgaani hurda karvahooldus on teema, mis on selle tõu osas tihti üks suuremaid linnalegendide allikaid.
„Kahjuks on neid legende aidanud levitada ka paljud eesti keelde tõlgitud raamatud, internetilehed nii meil kui ka maailmas.“
Monica põrmustab siinkohal kõige ülekohtusema valeinfo: afgaani hurta ei pea iga päev kammima, kraasima, harjama. Vastupidi – seda tehes saab karv lõhutud, katkev  ja rikutud ning hakkab pusastuma! Tegelikkuses pestakse afgaani hurta nädalas korra šampooni ja palsamiveega, harjatakse märg karv fööni all kuivaks.
„Harjamises kasutatav tehnika aitab noorel koeral kasvatada karva tervena pikaks nii, et täiskasvanuna piisab kuus ka kord-kaks pesemisest. Täiskasvanud afgaani  heas seisus karva föönitamisele kulub olenevalt karva hulgast 45 minutit kuni 2 tundi nädalas. See pole sugugi palju.
Kui kulub aega kauem siis on kindlasti seda aega võimalik lühendada –  hea toit, palju värskes õhus viibimist, regulaarne hooldus – need on peamised märksõnad.
Kõige olulisem on: pesta alati üks päev enne pusade ilmumist, nii on harjamine kerge ja meeldiv mõlemale. Ühte asja peaks siiski teadma: kui afgaani hurt jääb õigel päeval pesemata ja veel mõned nädalad otsa, siis karv takistub, ja isegi, kui lahti kammida, takustub uuesti ning nõuab hoolikat hooldust ja tihedat pesu. Vahel polegi võimalik lahti harjata, vaid on parem karv ära lõigata, vältimaks takkude alla haavandite teket.  
Veteraniikka jõudnud afgaani hurtasid hoitakse tihti lühikeses karvas, et neil oleks kergem liikuda ja olla. Taunitud ei ole ka noorema koera  karva lühikesena hoidmine, kui on peres kiiremaid ja ootamatuid aegu. Parem hooldatud ja lühike karv, kui takku lastud minna pikk karv.
Kas karva peaks ka kaitsma?  
Kindlasti mitte, siidine ja ilma kemikaalsete lisavahenditeta karv kukutab õuest koju jõudes enamasti juba ise kõik maha. Vahel on vaja  ettevaatlikult, karva murdmata või rebimata, eemaldada karv mõne suurema oksa küljest, mis tuulise ilmaga karva kinni jäänud. Vihmase ilmaga ja õlistel linnatänavatel on tõesti hea kasutada vihmasaapaid, mis säästavad käppi ja toapõrandaid tänavaõlist.

Veidi veel suursugusest välimusest
Piklik pea ja koon tugevate lõugadega ning uhke peahoiak on tõule omased, samuti tumedad mandlikujulised silmad. Silmad on sellised, mis justkui vaataksid läbi inimese. Otsmikku katab top-knot ehk pikad siidised juuksed. Ka kõrvadel, kehal ning jäsemetel on pikk karv. Seljal, kaelal ja koonul aga lühike. Saba on pikk ja sabaots kaardunud vähem või rohkem rõngakujuliselt.
Nad on tugeva luustikuga, suurte käppadega, kuid väga kergejalgsed ja maadkatva liikumisega tõug.
Nad on suured koerad, sest nende turjakõrgus on 64 - 74 cm, kaal 22,5-27,5 kilo.

Iseseisev otsustaja
See on tõug, kes ei jäta kedagi ükskõikseks – ta kas meeldib väga väga või meeldi üldse. Tema iseloomgi on just sedavõrd vastuoluline: võõraste suhtes veidi reserveeritud, samas nahaalne isemõtleja; mugavleja, kes kodus padjakuhila otsas peesitab, võib maastikul lahti päästes osutuda osavaks jahikoeraks. Samas vaikne ja omaette olla armastav, on ta teisalt klounilikult naljakas oma kodustes ettevõtmistes.
Väärikas ja veidi endassetõmbunud, kuid ka rõõmsameelne, intelligentne ja mänguline on need märgusõnad, mis iseloomustavad Afganistani hurta. Nad võivad olla kangekaelsed ja isepäised.
Afganistani hurt on pidanud olema iseseisev koer, ise otsuseid langetama, mistõttu võivad nad ka täna omanike käske eirata. Tänapäevane afgaan otsustab sageli ise, millal ta vajab omaniku tähelepanu, millal mitte. Mõnikord võivad nad olla ka “klounid” ja ka osavad näppajad, varastades asju otse omanike silme all…
Milles see isepäisus väljendub? „Kõige parem oleks seda vist kirjeldada mõne võrdleva näite varal,“ naerab Monica. „Näiteks kassid – te ei saa ju kassi kamandada lamama ja tõusma või peatuma, kui hiir nina eest jookseb ja õpetada kassi laualt toitu mitte näppama, ka siis kui teid kõrval keelamas pole.“
Afgaanidel on hea vaist, ilmaasjata ei haugu.  Toakoerana on nad väga head valvurid, hoiatavad peret kohe kui keegi võõras ka kinnistule sisenema peaks, majas tulekahju tekkimas – annavad sellest märku veel enne kui andurid toalaes, ja ei kahtle hetkegi tegutsemast ja seda ikka isemõtlemise tulemusel, oma vaistu alusel ja mitte käske oodates.
Mõte lippab neil ka igasugu teiste tegemisi kõrvalt jälgides ja paljusid elementaarseid asju õpivad koos perega lennult ega vaja eraldi õpetamist.

Afganistani hurda ­sotsialiseerimine
Sotsialiseerimine on loomulikult oluline nagu iga teise tõu puhulgi, nii nagu pole väheoluline ka kommunikatsiooni omandamine pere teistelt koertelt ja pesakonna emalt  juba varases kutsikaeas veel kasvataja käe all.
„Kasvatajatena peame seda olulisemakski – oleneb ju sellest, kui hästi kutsikas kohaneb uues peres sealsete teiste koduloomadega, pere teiste koertega ja oskab käituda ka mujal teisi koeri kohates.“
Juba pisikesena õpib kutsikas emalt vajalikke käitumismalle, kenneli teistelt koertelt arusaamist n-ö koduse suhtlemise osas  ja oskab kohaneda uue pere teiste koduloomadega. Kes siis ei tahaks et neil kodus koerad omavahel hästi läbi ei saaks või peaks eraldatuses elama sest kokku saades tekiks tülid. Sotsialiseerimine aga toimub kauem kui vaid kasvataja juures kutsikaeas – kõik uued kohad ja olukorrad on esimesel eluaastal sotsialiseerumiseks.
Afganistani hurt on täiesti perekoer, isegi, kui talle mingil põhjusel mõni pereliige on natuke rohkem armsam, on ikkagi tema jaoks tema pere tähtis.
Kui talle on tema koht pereliikmete seas selge, siis on afgaani hurt harva probleemne koer. Oluline on rutiin ja kindlad piirid keeldudes ja käskudes – nendes piirides elab ta meeleldi ja täie mõnuga.
Tihti ollakse üllatunud saades teada, et afgaani hurt on toakoer ja nii see on: järelvalveta neid õues ei peeta. Veel teinegi valearvamus on see, et arvatakse, et suur tõug ja vajab suurt maja. Tegelikult sobib ta ülihästi kasvõi kahetoalisesse korterisse, sest nad on toas rahulikud diivanil peesitajad. Kauni koera kõnnak on vaikne nagu kassil ja inimesi ta tähelepanuvajadusega ei tüüta, kuid soovib olla pere tegemistega kursis.  
„Siinkohal põrmustame ka selle aastaid räägitud linnalegendi, et hurt tahab iga päev 20 km joosta. Jalutuskäike vajavad nad täpselt nii nagu iga teine tõug,“ kinnitab Monica.

Läbisaamine teistega
Paljudes kodudes on rohkem kui üks afgaani hurt – nad on väga head n-ö karjas sõbralikult elavad koerad. Võõraste koertega kohtudes võiks öelda nii, et enamuses ei ole nad eriti huvitatud teistest tõugudest, nad ilmutavad ükskõiksust ja pole võõrad ka juhud, kus hoiatavad haugatusega eemalt, et  ei soovi tutvuda – palun mitte tulla mind nuuskima!  Kui eemalt tulija on afgaani hurt, siis näevad nad seda juba kaugelt ja ilmutavad rõõmsat elevust. Muidugi on tõu piires olemas ka vastupidiseid ja erinevaid  juhte.
Võõraste inimeste suhtes on nad ükskõiksed või isegi reserveeritud. See näeb välja nii, et keeravad ära, kui võõrad neid silitada sooviksid. On ka vastupidise käitumisega afgaani hurtasid, kes kohe teevad kindlaks, kas võõral midagi head taskus on – kui ei ole, siis kaotavad tema suhtes igasuguse huvi. Mõni on aga lausa nii üleolevalt nahaalne, et ei pelga ka võõral kotilukku avamast ja võtmast, mis talle meeldib.

Treenimine ja koerasport
Afgaani on väga lihtne treenida – selles mahus, mis selle tõuga kooselamiseks vaja. Selleks pole vaja neid viia spetsiaalselt trennidesse, vaid nad omandavad kõik vajaliku lausa lennult – ja naljaga pooleks öelduna ka mittevajaliku. Seega võib olla hoopis omanik see, kes nõustavat abi võib tahta.
Afganistani hurt pole tõug, kes inimesel sabas käib ja alandlikult käske ootab, samas õpib ta lausa lennult, vaadates kõrvalt, kuidas mõni teine saab mõne tegevuse eest maiust, pole talle seda vaja ekstra õpetada.  
Oluline on panna paika igapäevaelu reeglid ja nad kohandavad end nendele kerge vaevaga. Näitena toob Monica ühe oma kutsikatest, kes uude koju minnes õppis sisuliselt ise kohe esimestel päevadel istuma koridoris, kuni omanik saapad jalga ja jope selga pani, et õue minna. Ruttu hakkas ta ise istuma minema, kui oli vaja õue saada ning sellega pälvis ta ära oma uue pere suure imetluse – nii väike ja nii tark!
„Võiks ju treenida käsku „lama“ sügisesel ja porisel teel, kuid ta ei täida seda ja tal jätkub julgust seista kaljukindlalt ja mitte heita lamama porisele teele.”
Samas kui hakata koera harjama ja föönitama peale vanni, pole mingit pikaliheitmise käsku vaja andagi, juba on ta külili ja ootab suure mõnuga, et tema karva eest hoolt kantakse.
Samuti ei täida nad tavapäraseid n-ö koertele meeldivaid käske või mänge: viskasid pulga mulle nii kaugele, eks too ise siis tagasi ka – on üsna tavapärane suhtumine. Siiski ka selles tõus isendeid, kes treenimisest lugu peavad ja armastavad erinevaid alasid harrastada. Agilitys on nii mõnedki afgaanid käinud, kuid ega sealgi alati 100% tulemusele kindel või olla, sest vahel tekib neil tahtmine hoopis oma peaga midagi proovida ja siis saab publik nalja.

Jahikirg on veres
Jahikirg on neil veres ka tänapäeval. Oluline on teada, et afgaani hurdal osutub kaasasündinud jahikirg alati tugevamaks inimese antud käsust. Kui see on  käivitunud, siis jäävad koera kõrvad „kurdiks“.   
Tõu tundmaõppimine ehk oskus olla neist mõtte võrra ees aitab ka neis situatsioonides. Iga eemal liikuv objekt võib sekundi murdosa  jooksul käivitada soovi teda taga ajada:  kilekott tuulest teisel pool teed, mõni lind ja kindlasti ka metsloomad meie looduses.  Seda peab iga afgaani hurda omanik oma tõust teadma ja seetõttu omama ka suurepärast reaktsioonivõimet. Lahtiselt jooksutada saab afgaane suurematel aiastatud territooriumitel.

Marko Tiidelepp

3xFoto: M. Kullarand

0 kommentaari Lisa kommentaar