lemmikute loodloomaarstloomaarsti nõuannepersoonilugupildigaleriiuudised

Kolmas kass. Esimene kuu.

Oot-oot… Mitmendast kassist see õige kassipidamine nüüd algaski? Kahest? Või kolmest?

Sellest, et meie majapidamisse kolib kunagi kolmas kass, oli tükk aega juttu olnud. Ma ütleksin lausa, et aastaid. Noh, nii viis aastat vähemalt, alates sellest, kui Matsalu valgesokilisele Tädile lisandus briti lühikarvaline Motja.
Kolm kassi tundus kuidagi peen. Kolm on ju peenem kui kaks, nagu on kaks peenem ühest. Üks pole põrmugi peen. Üks on… lihtsalt üks igavlev kass.
No ja siis veel see argument, et Tädikesele lisandus järjest aastaid ja…
Oli ju Tädi neli esimest eluaastat elanud uhkes üksinduses, Motjake aga polnud ööpäevagi oma elust üksi veetnud, välja arvatud need mõned tunnid, mil Tädike oli haiglas ja ärevil Motja teda pingsalt majapidamist läbi kammides taga otsis.
Nii et üks seltsidaam tagavaraks, nii igaks juhuks, see tundus igati mõistlik.
Märtsis sai Motja viieaastaseks ja Tädi läheneb auväärsele üheksale. Pisikese seltsidaami otsingud polnud küll palavikulised, aga eks ma hoidsin kuulutustel aeg-ajalt silma peal. No ja siis märtsi keskel, plaksti, seal ta oligi. Meie kass!

Kassivõtt tähendab ­„vanemapuhkust“
27. märtsil tõin ma ta kingakarbi sees koju. Briti lühikarvaline laps oli natuke alla kahe kuu vana, ühesõnaga täielik titt, sai nimeks Anu ja… siis hakkas pihta.
Mõne asjaga olin ma muidugi teadnud arvestada. Kogenud, nagu ma olin. Ühe briti preili üles kasvatanud, olin ma valmis selleks, et Anu ei söö kuivtoitu.
Väike Motja nimelt oli keeldunud kuivtoidust kuude kaupa, mis tähendas muu hulgas seda, et ma olin sunnitud võtma puhkuse.
Kui elukorraldus on selline, et ollakse paari-kolme päeva kaupa töökorteris ühes linnas ja siis jälle kodukorteris teises linnas, kus resideeruvad ka kassid, siis on kuivtoitu mittesööv loom paras probleem. Ei saa ju jätta paariks-kolmeks päevaks maimukesele pasteeti või sülti, see läheb lihtsalt halvaks.
Teiseks olin ma valmis selleks, et suured hakkavad pisikese rammusamat toitu eest ära sööma. Vähemalt oli nii teinud Tädi, kui Motja veel titekrõbinate peal oli. Kõiki neid titeka peal hoida ma ei saanuks, sest Tädi ja Motja on niigi… noh mis seal keerutada, nad on paksud. Ja juba mõnda aega dieetkrõbinate peal.
Niisiis otsustasin, et Anu elab esimesed nädalad minu töökorteris Haapsalus. Tädil ja Motjal hoidis silma peal abikaasa, kes siis käis oma töökorterist Tallinnast kasse toitmas. Ja võttis ise mõneks ajaks nii-öelda kassipuhkuse.
Suuremat ma ei muretsenud. Teadsin Motja järgi, et briti lühikarvalised on erakordselt rahulikud loomakesed ka titena: nad ei jookse, ei lõhu, ei kraabi, ei tüüta, ei karju. Nad kõnnivad. Kõik tundus olevat kontrolli all. Aga ei olnud.
Kui Anu oli 24 tundi majas olnud, tundsin ma end nagu alaealine hüljatud üksikema, või siis üleealine üksik. St 47aastased naised üldjuhul lapsi ei saa. Noh Kaie Kõrb sai, aga mina igal juhul ei ole Kaie Kõrb, nii et 24 tunni pärast olin ma täielikus ahastuses. Oli seda kolmandat kassi nüüd vaja… Minu eas…

Ruumi ja mahtuvuse seadus ei kehti
Esimese tunni aja jooksul käitus Anu nagu vahelduvvool ja kadus kaks korda absoluutselt kapitaalselt ära. Täpselt niisama absoluutselt kapitaalselt kui ühe mu töökaaslase kass, kes kunagi oli minu juures hoida ja ronis kaminalõõri.
Tollest kogemusest ei olnud paraku abi, sest selles korteris mul kaminat ei olnud, nagu ei olnud ka kassipoega. No lihtsalt ei olnud. Absoluutselt kõik kohad läbi otsinud, no ei olnud enam kohta, kus ta võinuks olla, hakkasin ma nutma. Rahast oli ka kahju. Ega need britlased odavad ole ja… Aga kas siis nii kallid, et maksad, tood pooleks tunniks koju ja… läinud. Pool tundi tõukassi.
Hakkasin kahtlustama, et britlaste kohta on mul veel nii mõndagi õppida. Näiteks seda, et ruumi ja mahtuvuse seadused nende puhul ei kehti. Esimest korda leidsin lapse televiisorikapi alt, kuhu ta kohe mitte mingil moel ei oleks tohtinud mahtuda. St pilu, kust ta sinna pääses oli ikka uskumatult kitsas.
Nihutasin kapi seinast eemale ja kiskusin kassi välja. Sel ajal, kui ma kappi tagasi nihutasin ja pilu kinni toppisin, kadus Anu uuesti ära. Jälle otsimine. Ja nutt. Ei ole looma. Lihtsalt ei ole. Nihutasin uuesti televiisorikappi. Ei ole.
Lõpuks leidsin sektsioonkapi ja seina vahelt pilu, veel kitsama, toppisin sõrmed vaevaga sisse. Karvad! Et ma ei olnud kindel, kas loom sealt ise ka välja pääseb, kuigi sisse ju pääses, läks sektsioonkapi nihutamiseks. Higine, tolmune ja muretsemisest üdini õnnetu, sain kassi lõpuks kätte. Nihutasin kapi tagasi. Ja toppisin pilu kinni. Edaspidi valvasin nagu kull vannitoa ust, et see ikka suletud oleks. Mine tea, mis uru või unka ta veel vanni alt leida võib. Kukub potti või…
Edaspidi Anu enam ära ei kadunud, aga… Väike Anu oli kõike seda, mida väike Motja ei olnud. Kas Anu ei teadnud, et ta on britlane? Või kuidas? Aga ta oli ju. Tõupaberitega ja puha. Kasvandusest. Ma ei saanud enam mitte millestki aru.

Ma ei kirjuta enam kunagi midagi?!
Kui väike Motja oli olnud esimesed kuud süldi, pasteedi ja muu pehmema kraami peal, siis Anu sõi raginal kuivtoitu. Tal olid lõuad nagu piraajal. Ja mänguhoos ta hammustas, mida Motja ei ole kunagi teinud.
Kui Motja oli liikunud kõndides, vaikselt nagu vaim, siis Anu traavis.
Kui Motja oli kohmakas, sadas igalt poolt alla, heitus sellest ja eelistas esimesed kuud põrandat, siis Anu ronis vilkalt justnagu orav. Üles ja alla, alla ja üles. Kukkus nurgadiivani taha. Ja ronis välja. Kukkus ämbrisse. Ja ronis välja.
Kui väike Motja ei häälitsenud mitu kuud üldse, nii et ma arvasin, et ta on tumm, siis Anu karjus. Valjusti. Niipea, kui ta mu silmist kaotas, vallandus kõva ja ahastav nõelpeenike kisa.
Ma ei saanud toas õieti liikudagi. Anu oli pidevalt jalus ja sabas, püksisäärt pidi üles ronimas… Teki sisse pissimas. Jalutsisse kakamas. Ma ei saanud tööd teha, sest niipea, kui ma, arvuti süles, diivanile vajusin, ilmus hiljemalt kolmekümne sekundi pärast arvutiekraani tagant nähtavale vesihall käpa-, silma- ja kõrvapaar. Kolme sekundi  pärast sooritas loom hüppe üle arvutiekraani klaviatuurile.
Taevas halasta… Ma ei kirjuta kunagi enam ühtegi artiklit ega raamatut! Kogu ülejäänud elu veedan ma, kass süles, kassipissihaisuses korteris täiesti kasutuna.
Noh, puhtust hakkas ta, jah, pidama, aga muus osas oli, nagu oli. Magas ta mul öösiti päitsis või külje vastas, aga mõne tunni kaupa, ülejäänud osa öist veetsin ma kangelaslikult silmi kinni pigistades, kass minu peal traavimas ja hüppeid sooritamas, kuni lõpuks jälle mõneks ajaks unne vajus. Teise tuppa kinni ma teda kah panna ei saanud, sest siis hakkas ta lihtsalt läbilõikavalt näuguma.
Pidasin vastu kolm nädalat, siis teatasin, et võtan lapsepuhkuse, mida mõnevõrra heitunud peatoimetaja mulle ka andis. Tõenäoliselt oli ta minu ebaharilikust soovist nii jahmunud, et ei leidnud keeldumiseks esimese hooga ühtegi põhjust.
Ostsin kassile akendega, sobivas suuruses kandekoti, see on ilus ja lilleline, ja tõin ta koju. Olin valmis selleks, et suured ei võta lapsukest kohe omaks, teevad maimukesele liiga, peavad viha. Selleks olin ma, jah, tõepoolest valmis.
Samas oleksin ma selleks ajaks pidanud olema valmis ka selleks, et Anu puhul reeglid ei kehti. Noh, ma arvasin endiselt, et kehtivad. See oli viga.

Kaie Ilves

Jätkub ajakirjas Lemmik...

0 kommentaari Lisa kommentaar