lemmikute loodloomaarstloomaarsti nõuannepersoonilugupildigaleriipraktilinesisuturundusuudised

Kodukesksed tiivasahinad ehk sulelised sõbrakesed

Lemmikud ilmuvad perede ellu erinevatel põhjustel, aga üsna sageli siis, kui saatus on ühel hetkel eluklaviatuuril tühikut otsustanud tonksata. Nii ka Maiu ja Vilno peres – kui järelkasv pesast välja lennanud, tundus senini saginat täis olnud elamine veidralt tühjavõitu ja nii hakatigi mõtisklema, kes võiks igapäevaselt silma ja hinge rõõmustada. Pereisa heureka-mõte, et papagoid on ju ägedad, nakatas ka Maiut ja nõnda lemmikloomapoodi asja uurima asutatigi.

Papagoi või Mammagoi
Esimeses poes toretses uljas nümfkakaduu, aga kuivõrd teadupärast pidavat nood tiivulised üsna õõvastavat häält kuuldavale laskma ja kuna sel hetkel rohkem papagoilasi talle konkurentsi pakkumas polnud, seati sammud järgmisse kauplusse, kus kutsuvalt säutsusidki kenad värvikirevad papagoid. Välja valiti rõõmsasuleline ja pikasabaline crimson rosella, kelle liiginimetus kõlas piisavalt kenasti selleks, et mitte hakata talle uut nime välja nuputama ja nii saigi tema nimeks Rosella. Vanust oli linnukesel aasta jagu, aga küsimuse tõstatamine, kas tegemist emase või isase isendiga, võttis kukalt kratsima ka poodniku ja nõnda ongi linnukese sugu tema enda väike saladus tänase päevani, mil ta juba seitse aastat Maiu-Vilno kodus täieõigusliku pereliikmena oma linnuasju toimetab. Maiu ise kaldub sisetunde järgi arvama, et Rosella on pigem maskuliinset sorti, kuivõrd vaatamata kaunikõlalisele nimele pidavat ta olema sellise küllaltki vastiku isase loomuga – isepäisust jagub ja ei ilmutata just ka ülearust inimlembust. Algul tekkinud küll uustulnuk-sulelisega lootustandev kontakt, ent lähedaseks see siiski ei kujunenud. Üheks põhjuseks võis olla näiteks seik, kui Maiule küllatulnud õepoeg Rosellaga tutvust sobitades teda käele istuma meelitada üritas ja selle käigus siia-sinna maanduvale linnule jälle ja jälle lähenes, millist teguviisi ei pidanud Rosella ilmselt hea tava märgiks ja sestpeale targu kahejalgseist igaks petteks eemale hoidma hakkas. Nii ei otsigi ta kehalist kontakti inimesega mingil moel, tema ringi lennates vahel pidi vaid õhkõrnalt tunda olema, kuis miski mööda vihisedes justkui juukseid puudutab. Aga pererahvale see suuremat tuska ei valmista, et lemmikut käegakatsutavalt hellitada ei saa, sest niinimetatud käelinnu-tõugu papagoid ei pidavatki rosellad ülepea olema. Ja Maiu sõnul piisab täiesti linnukese tegemiste jälgimisest, et päeva jooksul kogunenud stressi maandada, lihtsalt istud, vaatad tema askeldamist ja tajudki endas taas energiat.

Sugulashinged – ­linnukoerapoeg ja lind
Võimalus oma lemmikut kallistada ja sasida sai pererahvale osaks siis, kui Rosella oli üheksa kuu jagu uhkes üksinduses lemmikustaatust nautinud. Nimelt saabus talle seltsiliseks pooleteistkuune mustavalge koerapreili Susanna, kes oma vissikirju karvkatte on tõenäoliselt pärinud linnukoerast emalt, aga püsimatu ja pisut süüdimatu iseloomu ilmselt puhtatõuliselt krantsist isalt. Otsest plaani uut pereliiget võtta polnudki, aga Maiu õepoja peres olid ilmavalgust näinud esimesed kutsubeebid, kelle merekooli saatmise välistamiseks hakati noile kodusid sebima ja selle käigus Maiule peale käima, et võtku too üks koeratitt oma hoole alla. Algul oli Vilno see, kes päevakorda tõusetunud teemale sõrgu vastu ajas, aga mingil hetkel pani Maiu tähele, kuis kallis kaasa poes vargsi koeraraamatute poole kiikama hakkas ja see oli julgustav märk, et ilmselt üks väike klähvits üsna pea nende kodus ringi kargleb. Nüüdseks on Susanna, ehk perekeskis suupärasemalt Suusi või lihtsalt Suska, justkui lapse eest olnud juba aastat kuus. Ja kui algul näiteks otsustati, et teda voodisse ühelgi juhul ei lubata, siis peale paarikordset taolist „eksitust“ maksis see Maiu sõnul pöördumatult kätte, kuivõrd nüüd ongi Suska täieõiguslik põõnamiskoht just sängis, pererahva jalutsis.
Eks oli muidugi pisike mure kah, millist omavahelist klappi või klappimatust suleline ja neljajalgne ilmutama hakkavad, ent pisikese vänderdise koheselt omaks, et mitte öelda suisa sõbraks, võtnud Rosella lämmatas need muremõtted eos – vägagi pakkus talle too veider tegelinski huvi. Kindel märk usaldusest on näiteks seegi, et kui Rosella toas ringi lennates inimesi märkab, ta naljalt põrandale tatsama ei lasku, aga Suusi näol ei taju ta ohumärki, käies tolle kausist silma pilgutamata krõbuskeidki pihta panemas.

Värvikad suhtlushetked
Ja juttu jätkub neil kahel tihtipeale kauemaks. Maiu tähelepanekute põhjal on Rosella omandanud mingi peibutusnipi, millele neljajalgne sõber ei suuda vastu panna. Sel eesmärgil laseb linnuke puuris lemmikrõngal kiikudes kurgust kõrisema hoopis isevärki häälitsused, mille peale siis Suska kõike muud sinnapaika jättes kohale „lendab“. Ja nii teinekord nina ja nokk sõna otseses mõttes vastamisi kudrutatakse. Ning sealjuures ei püüa üks oma tugevat nokka ega teine teravaid hambaid vastastikuseks tonksamiseks/ hammustamiseks rakendada. Tõsi küll, kärsitu Suusi tüdib noist dialoogidest siiski üsna ruttu ja tuiskab taas omi, arvatavasti pakilisemaid asju ajama.
Et tegemist pole hetkekiindumusega, tõestab ka asjaolu, et Suska paistab Rosellale meeldivat isegi peale kord aset leidnud ehmatavat intsidenti. Nimelt näeb pererahva töölolemise ajal kodukord ette, et Suska võib korteri piires liikuda oma äranägemise järgi, Rosella peab aga välisilma läbi võrekodu seestpoolt kaema. Ent ju siis ühel hommikul sai puuriuks pisut kiirustades suletud ja nii avaneski Maiule koju naastes pilt värvilise sulepahmakaga kaetud ukseesisest ning ehmatus oli mõistagi suur. Vaguralt puuris kükitava linnukese nägemine tõi kergendusohke, ent koheselt selgus ka sulesuutäie saladus – Rosellal puudus nimelt saba. Ja selle toretseva kehapikenduse ärarapsajaks ei saanud olla keegi muu, kui süüdimatult ringikargav Suska. Suuremat tragöödiat kogu loost siiski ei sündinud, sest uued sabasuled sirgusid juba kuu ajaga ja lõpptulemus sai vaat ehk uhkemgi veel kui enne. Ja ka ülejäänud sulestik on muutumatult küütlev-kaunis, sest ei Suusi-suist ega ka iseeneslikku sulgede ajamist, sulilolemist pole Rosella puhul rohkem märgatud.

Kodu kauniks
Aga pererahva kodusoleku aegadel on puuriuks valla ja Rosella võib oma luksuslikku residentsi sisse-välja lennata, kuis heaks arvab. Seda mitte küll kohe saabumise päevast, sest kahe nädala jagu hoiti väljapääs suletuna, kartusi oli mitmeid, muuhulgas ka see, et linnuke vastu akent lennates end vigastada võib. Kui siis esmakordselt puuriukse avanedes seesolija ei ilmutanud märkigi välisilma uudistamise tahteks, hoiti ust valla suisa nädalakese jagu, aga sealt ei pistetud nokkagi välja. Kuni ühel ilusal päeval kostus ühtäkki tavapäratut sahinat ja oligi saanud teoks esimene kord, mil Rosella võrevälist eksistentsi kaema vuhises ja ümbertoareisiga ühele poole saanuna oma puuri otsas enesekindlalt platsi võttis. Esimese hooga tekitas see pererahvale murekurrukese suunurka, et kuis nüüd vabadust maitsnud linnukest puuri tagasi õnnestub meelitada, aga mõne aja pärast tabas taiplik lind iseseisvalt ära, et väljumisava on üksiti ka sisenemisava ja siuhti oma koduses puurikeskkonnas ta tagasi oligi.
Kuna sestpeale on Rosella jaoks tubane õhuruum avatud, kasutabki ta oma privileegi, liueldes enda valitud lennuteedel, maandudes vahelduseks kapi otsas või teleka peenikesel serval. See viimane on kujunenud tema lemmikplatseerumispaigaks, sest lisaks asjaolule, et seal saab tasakaalu-trenni mõttes edasi-tagasi kõmpida, on küüntega klammerdununa väga mugav ka pildikasti serva nakitseda ja telekalauale uhke kaarega saba varjust väljutada valgeid täpikesi. Nii nagu papagoidele üldjuhul iseloomulik, on nokaga nakitsemine ka Rosella üks lemmiktegevusi ja seda on lisaks avalikele etteastetele ka salaja tore toimetada. Kui ühe või teise mööblitükiserva kreissae meetodil disainimine enam pinget ei paku, siis on töötlemiseks ju veel hulk asju, milleni perenaise silm kohe ei ulatu. Nii avastas kord Maiu kapi otsast raadiot alla võttes, et selle juhe on sootumaks tagant ära näritud ja see nokatöö tundus olevat pikemaajalisema protseduuri tulemus. Võib vaid ette kujutada, kuis igavushetkeil meenus Rosellale, et kord alustatud juhtmejupitamine on tarvis võiduka lõpuni viia ja leidis jälle mõneks ajaks pingestavat tegevust.

Aivi Meister

Jätkub ajakirjas Lemmik...

0 kommentaari Lisa kommentaar