lemmikute loodloomaarstloomaarsti nõuannepersoonilugupildigaleriisisuturundusuudised

Hinga, kullakene...

Hobusekasvatajatel on heinapebred riietel ja vahel porised autod – ning õnnelikud hobused. Selline tõdemus näitab end eriti ilmekalt just kevaditi, kui sünnib see, mille nimel kõik see.

Ja see kirjeldus kehtib üldse loomainimeste kohta. Kes õpib iga hingetõmbega palvetama, see seab teised elud esikohale.
Meie talus on sel aastal sündinud seitse kutsikat, seitse kihnu maalamba talle ja varss. Olgu Jumal ning tema abilised – inglid, haldjad ja head vaimud – tänatud.

Vaiksed ja vaikinud
Räägime esmalt nukrad jutud ära, siis on hea helgeid teemasid arendada.
Oskan tänu sellele olla mitmekordselt ja eriliselt õnnelik meie segaverelise koera-Bella ladusa ja sujuva emaduse üle, et bernhardiin Barbara emadus oli nii muretav-valutav kui veel olla saab. Hinnalised hiiglasekutsikad sündisid enam kui nädala enneaegsetena – hiljem selgus, et mädase emakapõletiku tõttu, mille pärast mõni kuu hiljem see elund eemaldati. Tosinast kutsikast jõudis siia ilma elusana kuus. Ja seda nii stimuleerivate süstide kui kutsikatel käsitsi järel käimise abiga. Ning neistki kolmel oli kopsukahjustus ja nad vaikisid.
Kolme enneaegse poisi üles kasvatamine tähendas enam kui nädalat koera lüpsmist ja põnnide süstlaga toitmist ning perenaisele kuuajalist koduaresti – hoidsin beebisid oma riiete sees, käisin koos nendega kempsuski – ning poemüüja tõi mulle toitu koju. Esimene kord poistega õues päikese käes oli nagu uuestisünd.
Kui kogu see kolgata oli läbitud, selgus, et paljud hiidkoerte kasvatajad on kogenud sama – vaikseid pesakondi, elujõuetute sünde, lootusetuid emakapõletikke – lisaks kannatavad hiiglased pahatihti liigeseprobleemide ja selgroo läbivajumise, südamepuudulikkuse ja kurtuse all. Seepärast on kogemused ja võrdlusvõimalus õpetanud austama ja eelistama sitkeid segaverelisi. Ärgu olgu tõukoerte aretajad mu peale pahased, aitäh.
Väga karmi kogemuse pakkus meie perele möödunud kevadel kolmeks päevaks saabunud varss, kes tõi kolm nädalat enne aega saabudes kaasa tolle sama bernhardinna nime, kellega kutsikate katsumus kaasnes. Barbara tuli tagasi, et meie käest kolm ööpäeva ülimat tähelepanu ja pühendumist saada – ning lahkus siis lõplikult ja täiusliku rahuga tähtede taha.
Mul oli hobuse tiinuse viimase kolmandiku algusest saadik ääretult halb tunne ja eelaimus. Varsa lahkamisel selgus, et tal olid kaasasündinud soolekeerud. Tohtrid ütlesid hiljem, et oli õnn, et keerdus sooltega varss ära sündis – muidu oleks tõenäoliselt ka hobuse kaasa viinud. Kuna sooled polnud läbitavad, tekkis kudede kärbumine, veremürgitus ning kõigi organite kahjustus. Nädal enne enneaegset sünnitust oli muide ka mära ise üleni turses.

Mida karta ja loota
Seepärast teadsin tänavuse poegimise eel, mida karta – ja mida loota. Üks väike valge poni ja üks eakas must traavel on meil niimoodi varsad ilmale toonud, et minul jääb öelda vaid tere, kui põnn juba emme kannul kaperdab. See on iga hobusekasvataja unistus.
Ja iga loomakasvataja unistus ka.
Ehkki lambad poegivad üldjuhul väga ladusalt – inimene pole suutnud neid liiga suureks ja saamatuks aretada ega nuuma ka nende looteid võimatult pirakaks – juhtub ka lambarahva seas mõndagi. Mitmete kümnete poegimiste kohta suhteliselt vähe siiski. On olnud üks nn kotti jäämine, üks ristiasetus, üks vaiksena tulemine ja üks vaikimine. Igal aastal on mul kaks kuni viis lutitalle toas olnud – kas on ema nad hüljanud, on kolmikutest üks äbarik või on mulle lisaks mõni teise pere orvuke toodud.
Kui reeglina poegib lammas hääletult – muidu hunt kuuleb ju! – siis kahel korral on lärmamine tallede ja ka ema elu päästnud. Vana arukas utt hakkas hommikul kell viis poegides kisa tegema sellepärast, et esimesena asetsev tall oli risti. Lükkasin tulija tasakesi tagasi, keerasin õigeks ning aitasin päikest nägema. Tänu sellele, et ema hüüdis appi.
Sel kevadel poegis lärmates üks nooruke, kes tõi ilmale oma esimese tütre. Poegimise enesega oli tegelikult kõik hästi – ehkki suur, sündis tallekene kenasti – ent rütmilise lärmamisega ametis noor ema ei taibanud lootekesta katki teha, nii et kui me väikese tütrega poleks lauta leekinud, oleks saabunu kotti jäänud. Samas peletas meeleheitlik lõugamine teised lambad kopli kaugemasse nurka – olen näinud kogenumaid uttesid noorte tegiate juures abiks olemas – kuna kisakõri hirmutas abilised laiali, jäigi loota vaid inimesele. Ja haldjad hoolitsesid selle eest, et me kuulsime ja jõudsime, aitäh!

Nibiru lähenemine
Ka siis, kui kõik on hästi, korraldab Kõigevägevam nii, et loomainimene saab ikka kätte oma kohustusliku kevadkuu, mil ta vastab eeltoodud kirjeldusele – räpased riided, sassis kodu ja õnnelikud loomad. Meie koerapojad sündisid 9.märtsil – ent nädal pärast nende saabumist tuli külmalaine, lapsukesed kolisid kuudist minu magamistuppa ning ma ise elutuppa diivanile. Oma voodisse pääsesin täpselt kuu hiljem, kui 8.aprillil sündinud varsakene palmipuudepühaks 13.aprilliks kindlalt omile jalgele sai poputatud.
Mida tegi maavanaema seal kohustuslikul kevad-diivanil?
Kevadisel pööripäeval hakkas hobuemme saba alt pruunikat vett nõrisema ning oli oht, et platsenta irdub või algab enneaegne sünnitus. Põhjuseks oli väga suur varss ning see omakorda on tingitud koduloomade piiramatult rikkalikust toidulauast. Sellest alates hiilisin iga paari tunni tagant talli piiluma, kas ja mis. Ehkki mul polnud sellist kohutavat ja paraku asjakohast eelaimust, nagu möödunud korral, ütles sisetunne, et pean tingimata selle poegimise juures olema.
Verelõhnaline vinamine tegi vana traavlimoori trakeeni vastu õelaks – ajas teda aina heinarulli juurest minema ja püüdis üldse oma aastase varsaga konkureeriva varsaga mammat maa pealt minema pühkida. Õela sõbranna eest põgenev elevandisuurune emme jooksis õlaga ukseriivi otsa ning rebis kümnesentimeetilise kolmnurga lahti, nii et sai alles mu kümnepäevase poputamise ja silmavee peale taas pikali heita. Mis on oluline selleks, et mära saaks püherdada ja varssa õigesse asendisse ajada. Sünnituseks eneseks ammugi. Gasellid poegivad küll käigu pealt – lõvi tuleb ju! – ent kodustatud hobused on sel pühal toimingul siiski külili.
Esimene varssumine, mille juures sattusin olema – korjasime aastate eest koos hobuse omanikuga konnasid ja kulgesime mõnd kilomeetrit piisavalt kaua, et täpselt varsa ilmaletuleku hetkel talli jõuda. Tori mära poegis püsti, tagumik vastu seina surutud ning minu missioon oli tema seinast eemale saamine, kuni perenaine hiiglasliku beebi piltlikult öeldes põlle sisse püüdis, et see vastu maad ei matsataks. Kõik läks hästi.
Märtsikuu viimasel nädalal olid pirakaks paisunud hobuemal üle päeva tiirud, kõhugaasivalud, mis kippusid sünnivaludeks üle minema – ent vaibusid. Käisin oma kirjatööde jaoks materjali kogumas ja tööretkedel nüüd ainult nii, et tütar või väimees või mõni asjalik sõber valvas kodu – loe: hobust.
7.aprilli hilisõhtul hakkasid Tajakese tissid piima tilkuma. Nüüd väntasin ööd-päevad talli vahet sagedamini kui kahe tunni tagant. Päris tallis magada ei saanud – miinusviiesed ööd olid – ning ma parem ei kirjelda, mida teeb säärane hakitud linnuuni närvikavaga.
8.aprilli hommikul oli mära ärgas ja tegus – niipea kui ta tallist välja lasin, vudis kopli tagumisse nurka – puu alla, kus mullu samal ajal sünnitas traavlimoor meie võrratu sälupiiga Namaste. Teadsin juba väikest tütart kooli viies, et kui ta koolist tuleb, on Nibiru saabunud. Aga ei öelnud, et mitte last ärevile ajada, kuuli minemast keelduma õhutada või selle ütlemisega midagi ära sõnada.

Kati Saara Vatmann

Jätkub ajakirjas Lemmik...

0 kommentaari Lisa kommentaar